Veepäev

23. märtsil tähistasime lasteaias rahvusvahelist Veepäeva, mille eesmärk on eelkõige teadvustada, kuidas majanduslik tootlikkus ja sotsiaalse heaolu kasv mõjutavad veevarude vähenemist.

Alustasime kõigepealt teema avamist Veest ja tema olemusest rääkides. Milline vesi on? Kuidas saame vett iseloomustada? 

Lasteaia koridoris sai igaüks, kes soovis nuputada ja koguda vee kohta uusi teadmisi.




Koridoris said lapsed ennast kaaluda ja kaalu alusel tabelist teada, kui palju võiksid nemad vähemalt vett päevas juua.



Kuidas vesi tekib? Miks vesi merest otsa ei saa? Mille jaoks me iga päev puhast vett kasutame? Tuletasime meelde õppeprogrammis "Miks vesi merest otsa ei saa" omandatut ja vaatasime küsimustele.


Kuidas saaksime puhast vett säästa? Miks see säästmine üldse oleks vajalik? Rohelises rühmas arutlesime nädala lõpus ka teemal, missugune oleks meie päev ilma veeta? Lapsed hakkasid mõtlema ja jõudsid õpetaja suunamisel aruteluga mõtteni, et ilmselt kui ei saaks käsi pesta, süüa teha, pesta, isegi mitte wc-d kasutada, siis oleks elu võimatu ja kurb. Samuti suunas õpetaja jutustuse "Miks peame meie vett säästma, meie vesi tuleb ju kraanist" abil lapsi mõtlema, et kuidas veemajandus käib arengumaades ning soovime, et puhast vett jätkuks ka tulevikus kõigile.








Veeteemaline mänguhommik algas üheskoos liikudes. Proua Tilk jutustas lastele loo vallatust veetilgast, mille käigus said lapsed kehastuda veeosakesteks.




Rohelise kooli mänguhommikul olid õpetajad ülesseadnud kolm mängupesa.

Ühes neist sai iseloomustasime vett (värvitu, maitsetu, lõhnatu). Vaatasime enda ümber, kus ja millisel kujul me vett enda ümbert leiame (jää, püüdsime väljahingamisel auru näha). Seejärel asusime tegema katset. Iga laps sai enda peopessa ühe eseme, nt käbi, kivi, sulg, võti, leht, kastanimuna jpt. Iga laps asus juba siis tunnetama, kas ese on kerge või raske. Kas on üldse tunda, et õpetaja midagi lapsele pihku poetas. Koos asuti seejärel eeldama (hüpoteesi looma), kas ese jääb veepinnale ujuma või upub. Eeldused tehtud, asuti katsetama. Pärast katsetamist püüdis iga laps sõnastada ka järelduse. Selgus, et esemed, mis olid kerged, jäid reeglina pinnale ning raskemad nt nagu võti, kivi, suur merekarp, ja vett täis imatud käbi, uppusid. 











Järgmises mängupesas toimus kalapüüdmine ning lahendati veega seotud mõistatusi.









Viimases mängupesas läksid lapsed laevaga sõitma. 




Oh seda vallatut vett!